(Veel seentest, Seened rannaliival, Raviseened)
Seeneriik
Seened on omapäraste tunnustega elusolendid: ühelt poolt on nad taimede, teiselt poolt aga loomade moodi. Seened kasvavad taimede kombel maas ja püsivad kogu elu paigal, kuid nad toituvad valmis orgaanilisest ainest nagu loomad, sest seened ei suuda fotosünteesida.
Kuni viimase ajani peeti seeni taimeriigi omapäraseks hõimkonnaks. Nüüd on aga järjest enam süvenenud arusaam, et lisaks toitumisviisile lahutab seeni taimedest veel palju muid olulisi tunnuseid. Praegusel ajal paigutatakse seened omaette eluriiki- seeneriiki. Sellest hoolimata käsitletakse neid raamatutes botaanika peatükis, kuigi teatakse hästi, et seened ei ole taimed.
Kuuldes sõna “seen” tulevad kõigepealt meelde jala ja kübaraga seened metsas. Nemad on tõesti seeneriigi kõige tuntumad esindajad, kuid olemas on veel palju teisi seenerühmi, näiteks pärmiseened, hallitusseened, trühvlid. Suurem osa seeni on hulkraksed, ent on ka ainurakseid organisme.
Seente keha koosneb enamasti pikarakulistest seeneniitidest. Rakke ühendavad omavahel tillukesed poorid rakuvaheseintes. Seeneniite nimetatakse hüüfideks. Kui seeneniit seene keha moodustades haruneb, siis tekib seeneniidistik ehk mütseel. Seda võib piltlikult ette kujutada, kui vaadata pesunuustikut, mille iga kiud vastaks seeneniidile ja kogu nuustik seeneniidistikule.
Seened on heterotroofsed organismid nagu meie ise ja teised loomad. Järelikult peavad seened toituma juba valmis orgaanilisest ainest. Siiski kõik seened ei tee seda ühel ja samal viisil. Mõned võtavad toitu mulla huumusest, teised surnud puidust, kolmandad loomade väljaheitest. Samuti leidub seeni, mis toituvad teiste elusorganismide arvel. Neid nimetatakse parasiitseenteks ja nad tekitavad mitmeid taime-, looma- ning ka inimhaigusi.
Seentel ümbritseb rakumembraani kest, mida nimetatakse rakukestaks. Täpselt nii on see ka taimedel, kuid loomadel rakukesta pole. Seente rakukesta keemiline koostis erineb tunduvalt taimede rakukesta koostisest. Kui viimane koosneb tselluloosist, siis suurema osa seente rakukestas sisaldub kitiin, aine, mis osaliselt moodustab putukate välisskeleti. See on üks iseärasus, mis eristab seeni taimedest.
Seened täidavad looduses tähtsat osa. Nad on koos bakteritega enamikus ökosüsteemides peamised orgaanilise aine lagundajad. Ilma seenteta oleks maailm täis taimede ja loomade jäänuseid, mis lämmataksid kõik ümbritseva ja põhjustaksid elusolendite surma. Lisaks sellele on suure viljakehaga makroseened paljude loomade
toiduallikas.
Teadlased paigutavad kõik organismid ühte süsteemi, milles neid rühmitatakse suure hulga ühistunnuste alusel. Seente klassifikatsioon on küllaltki keeruline ja selle aluseks on niisugused tunnused nagu rakukesta esinemine või puudumine; rakukesta keemiline koostis; toitumis- ja eelkõige paljunemisviis.
Kõigepealt tuleb tõelistest seentest eristada ebatõelised seened. Ebatõelistest on limaseened lähedased ainuraksetele loomadele, eriti amööbidele, teised ebatõelised seened, munasseened, on lähedased vetikatele.
Tõeliste seente hulgas on kõige tuntumad kübarseened metsas ja torikud puutüvedel. Peale nende on veel palju mitmesuguseid haigusi põhjustavaid seeni.
Seeni leidub peaaegu kõikjal ja neid võib kohata väga erinevas keskkonnas. Kui jätad tüki leiba niiskesse kohta ning vaatad seda paari päeva pärast, siis näed, et see on kattunud pehme hallika kirmega. Sa ütled, et leib on läinud hallitama. Tegelikult on leivatükk kaetud hallitusseenega, mis on samuti tõeline seen.
Lisaks söödavatele seentele on veel palju teisi kasulikke seeni. Ühed kõige tavalisemad nendest on pärmiseened. Tänu neile on võimalik küpsetada maitsvat leiba, igasuguseid saiu ja saiakesi.
Pärmiseened valmistavad taigna kerkimise ajal süsihappegaasi, mis paisutab tainast ja muudab selle poorseks. Ilma pärmita tuleks leib palju tihkem ja kõvem. Leidub ka seeni, mis juustu valmistamise käigus fermenteerivad piima. Kõik need eri liiki toiduained võlgnevad oma välimuse ja maitse mingile ühele kindlale seeneliigile.
Inimkonnale on kõige enam head teinud pintselhallikute perekonda kuuluvad seened. Just neist saadi esimesena avastatud antibiootikumi- penitsilliini. Selle võime takistada haigust tekitavate bakterite kasvu või neid tappa on aidanud võidelda paljude nakkushaigustega. Hiljem on avastatud veel teisigi antibiootikume, mida toodavad erinevad seened.
Paljudel seeneliikidel on taimedega kujunenud välja kooselusuhted, millest saavad kasu mõlemad pooled. Kõige tavalisem on seente kooslus kõrgemate taimede juurtega. Taimed varustavad seeni oma mahla kaudu toiduga; seened omakorda suurendavad juurte füsioloogiliselt aktiivset pinda ja taime võimet omastada mullast vett, lämmastikku, fosforit ning teisi eluks vajalikke mineraalaineid. Seente ja taimejuurte ühendust nimetatakse mükoriisaks. Teine tavaline ühiselu vorm, mida tunneme samblikena, esineb seentel koos mikroskoopiliste vetikatega. Tuntakse umbes 20 000 liiki seeni, mis moodustavad samblikke.
Mitmed meile tuntud seened- puravikud, riisikad, šampinjonid- on paljude inimeste arvates erakordselt maitsev toit. Siiski peab seeni korjates olema väga tähelepanelik, sest mõne seeneliigi valesti määramine võib kaasa tuua raskeid tagajärgi. Mõned väga mürgised seened sarnanevad söödavatele ja on hästi meeldiva välimusega. Iseloomulikuks näiteks on valge kärbseseen, mida nii mõnigi kord peetakse šampinjoniks.
Limaseened ei ole tõelised seened, vaid ainuraksete loomade sugulased. Limaseente keha koosneb membraaniga kaetud hulktuumsest plasmoodiumist, mis on moodustunud paljudest omavahel liitunud rakkudest. Plasmoodiumid suudavad liikuda. Nad roomavad ringi kõdunevas puidus või mullas, otsides endale toiduks baktereid, algloomi ja seeni.
Kasulik teada:
· · Nii seenes kui mesilases leidub kitiini.
· · Paljud seened kasvavad puude koorel ja lagundavad puitu.
· · Osa seeni on silmatorkavad, aga enamik neist on mikroskoopilised.
· · Teadust, mis uurib seeni, nimetatakse mükoloogiaks ja sellega tegelevad mükoloogid.
· · Metsas paistab silma seente viljakeha.
· · Kui poleks seeni, ei oleks meil leiba- saia ega juustu; ilma seenteta poleks ka penitsilliini ja teisi antibiootikume.
· · Tuntakse umbes 63 000 eri liiki seeni, mis võivad olla väga erineva välimusega.
Kasutatud kirjandus
1. 1. Teatmeteos “Axis”.
2. 2. Teatmeteos “Looduse Entsüklopeedia
VEEL SEENTEST
Looduses on rohkem kui 70 000 liiki seeni. Enamik neist on saprofüüdid, s. o. kõdunevatest taimedest toituvad, harvemini leidub elusatel taimedel, loomadel ja isegi inimesel parasiteerivaid vorme. Kuid paljud neist on kasulikud ...
Võtame näiteks suure rühma seeni, mis koos bakteritega tagavad mulla viljakuse. Just nende abiga lagunevad keerukad orgaanilised ühendid ja muutuvad rohelistele taimedele kättesaadavaks; sellega kindlustavad need seened kogu elu õitsengu Maal. Üks gramm mulda sisaldab selliste ülikasulike mullatööliste eoseid juba üle saja tuhande.
Aga seened, mis lagundavad puitu? Palkide või puitehitiste niiskusesisalduse väikegi tõus tekitab neile ohu langeda sõjakate seente hävitustöö ohvriks. Seened ei halasta ei liiprite, telegraafipostide ega sillataladele. Nende ühe seltsi - majaseente erialaks on puust elumajade aktiivne hävitamine. Sageli põhjustavad need tõesti täitmatud seened katastroofi, hävitades igasugused puitehitised täielikult.
Hävitamiskire poolest ei jää maha ka rohelisi taimi kahjustavad seened. Salakaval nõgipea ja kõrrerooste, kartuli-lehemädanik ja kartuli vähktõbi, viinamarja jahukaste, õunte ja pirnide viljamädanik, juurviljamädanik, kapsanuuter ja taimede tõusmepõletik, nõialuuad, tunglaterad - kõiki neid ning paljusid muid kultuur- ja looduslike taimede haigusi põhjustavad parasiitseened, tuues sellega inimesele hiiglasuurt kahju.
Veidi vähemal määral, kuid siiski väga tunduvalt kahjustavad seeneparasiidid ka loomi. Laastavail rünnakuil kutsuvad nad siidikedriku vastseil esile väga raske haiguse - muskardiini. Hallitusseened mukor (nutthallik) ja aspergillus kahjustavad kodulindude hingamisteid ja kopse. Paljusid imetajaid, ka inimesi, kurnavad mitmed seente tekitatud nahahaigused, nagu pügaraig, lubiraig, aktinomükoos.
Inimene loomulikult ei mõtlegi kapituleeruda selle seentearmee ees. Teda ei kohuta ei nende esinemisvormide mitmekesisus ega riukalik salakavalus. Seenemaailma uurides ja tundma õppides on teadlased neutraliseerinud või kahjutuks teinud paljud selle esindajad, mõningaid aga sundinud isegi kasulikku tööd tegema.
Meenutage kasvõi pärme, mis arvatakse kottseente hulka. Nad on väga iidse, pealegi ebaselge päritoluga. Põhjendatult loetakse paljusid pärmseente liike "kultuurtaimedeks", sest looduslikes tingimustes ei õnnestu neid praegu leida.
Rohkem "tsiviliseeritud" seentest võiks nimetada õllepärmi, mis inimese valve all valmistab suurepärast jooki. Õllepärm on esindatud küllalti soliidse arvu rassidega, millest igaüks annab tema abil toodetud joogile originaalsed omadused. Väsimatult töötavad veinpärmid viinamarja ning teiste marjade ja puuviljade mahlast veini valmistamisel. Aga kes ei teaks pagaripärmi? Ilma selleta taignat ei kergita ja saia ei küpseta.
Igaüks on kuulnud kõikvõimsatest antibiootikumidest, nagu penitsiliin, streptomütsiin, eusüntomütsiin, albumütsiin jt. Kogu see ravimite armee on päästnud miljonite inimeste elu, päritolult on nad aga jällegi seente ainevahetusproduktid.
Pintslikujuline ja jaava mukor kääritavad suhkrut ja piiritust nagu pärmidki, hallitusseen Citromycec toodab väga kallihinnalist sidrunhapet, penitsilliumi ehk pintselhalliku teatavat liiki kasutatakse ühe juustusordi - rokfoori saamiseks.
Vaevalt on võimalik siinkohal kas või ainult mainida kõiki inimese teenistusse värvatud seenerühmi- ja liike. Nende tundmaõppimise teel on seni astutud ainult esimesed sammud, lähim tulevik toob veel hulga imepäraseid avastusi. Seente uurimisega tegeleb botaanikast võrsunud haru - mükoloogia.
"Noh, aga kuidas on lugu nende seentega, mis elavad mullas nagu mutid?"
Rääkigem siis ka nendest, kuigi nad on kõigile väga ammu ja hästi tuttavad. Tõepoolest, kes ei teaks meie metsades kasvavaid söödavaid ja mürgiseid seeni või siis karjamaid, prügimägesid ja jäätmeid asustavaid sampinjone?
Terve hulk teatmikke ja määrajaid on valmis abistama nii staazikat kui ka algajat seenelist, et täpsustada iga leitud seene nimetus ning selgitada tema head ja halvad omadused.
Paljud võivad kiidelda, et nad tunnevad hästi tavalisi metsaseeni, mida botaanikud nimetavad kübarseenteks. Kellele poleks tuttav seeneriigi vaieldamatu valitseja - kivipuravik, samuti maitsev külmaseen, punapuravik, võipuravik, valge riisikas, kukeseen, karvane ja kaseriisikas, pilvik, kuuseriisikas. Või mürgised metsaasukad - punane ja valge kärbseseen, juuda-kivipuravik.
Seente söödavus ja mürgisus on teadjate kinnitust mööda küll üsna suhteline asi. Eri kohtades ja eri rahvaste juures hinnatakse üht või teist seent erinevalt. Ukrainas ei korjata näiteks üldse ilusaid oranze kukeseeni, Kesk-Euroopas aga peetakse mürgiseks suurepäraseid kaseriisikaid.
Tegelikult oleneb seente söödavus suurel määral nende valmistamise viisist. Paljud keerukad ühendid, mis just teevadki seene mürgiseks, on vähepüsivad ja lagunevad keetmisel või kuivatamisel kergesti. Isegi sellised tugevalt mürgised seened nagu männimetsades kasvavad kevadkogritsad on pärast küllaldast kupatamist täiesti ohutud. Nende mürgised ained lähevad keeduvette ja visatakse koos sellega ära.
Jätame seente söödavuse ja mürgisuse küsimused nagu muudki seente iseärasused biokeemikute, osalt ka kulinaaride ja muidugi seenenautijate eneste hooleks.
Mida aga ütleb seente kohta botaanik?
Kuuldes jutuajamisi niinimetatud metsaseentest, ta muigab. Ja isegi imestab:
"Mis seened siis need on!?"
Iidne ja auväärne teadus botaanika nimetab seenteks kolme klassi klorofüllita taimi. Siin on kottseente, vetikseente ja kandseente klass, viimane nelja seltsiga, millest üks on kübarseente selts.
Botaanikas ammu püstitatud kaanonite kohaselt ei ole seened, mida me metsas korjame, hoopiski mitte seened, vaid ainult nende eostekandjad ehk viljakehad.Teiste sõnadega, maa sees elavate taimede omapärased moodustised paljunemiseks. Need taimed saadavad maapinnale oma paljunemisorganid, mis siin inimeste saagiks langevad. Niisugusest saatusest pääsenud viljakeha valmib kiiresti, külvab oma eosed laiali ja siis hävib.
Taim ise ehk, nagu botaanikud teda nimetavad, seeneniidistik elutseb maa sees, et järgmine aasta külluslikul seeneajal jälle oma viljakehi päevavalgele saata. Samuti nagu käopäkk, kasutab seenniidistik maapealset ruumi vaid endale järelpõlve kindlustamiseks.
Väliselt on seente viljakehad väga erinevad käopäkast, veel enam aga oma maapealsetest rohelistest sugulastest - rohttaimedest, põõsastest, puudest. Milleks olekski neile vaja vertikaalset tüve või vart nagu puudel ja rohttaimedel, oksi või lehti? Ei ole tähtis ka maapealsetele taimedele tavaline vertikaalne asend. Mugavalt ja kindlalt tunneb seeneniidistik end mullasängis, mis kaitseb teda igast küljest. Peenike, kidur, hallikasvalge niidistik näib esmapilgul üsna igerikuna. Tema nõrkus aga on oi kui petlik! Kõdunevatest taimejäänustest toituv seeneniidistik on paljukski võimeline. Oleks vaid küllaldaselt toitu, soojust ja niiskust, küllap ta siis demonstreeriks oma võimeid!
Paljude kuude vältel tukuvad tema rägastikud, kõikide meie metsade pinnast tihedalt läbi põimides. Kõrgemate ehk kübarseente mitmesuguste liikide ja teisendite niidistikku võib leida kõikjalt. Ja kui tuleb jälle seeneaeg, saadavad nad lahkelt maapinnale oma viljakehad, mille hulgas juba ainult söögiseeni on üle 5 miljoni tonni!
Suurepärane saak! Millised teised maapealsed taimed oleksid võimelised seda andma.
S. Ivtsenko. Huvitavat botaanikast. - Tallinn: VALGUS, 1973. - Lk. 29-33.
Seened rannaliival
Liivarannale küll naljalt seeni otsima ei minda. Ometi kasvab neid Eesti valgetel luidetel, seega just supelrandadel, tosinkond eri liiki. Mitmed neist on haruldased - kantud punasesse raamatusse, mõned see-eest täieti tavalised. Enamasti ilmuvad viljakehad küll sügisel, aga tihti ka juba juulis-augustis, mil rannas käib palju rahvast.
Lahtisel rannaliival kasvab vähe taimi: sinakasroheline teravate leheservadega liiv-vareskaer, pisikeste paksude lehtedega merihumur ning kohati ka kaitsealune roosade õitega rand-seahernes. Kui liiva nende vahel teraselt silmitseda, hakkavad tõenäoliselt silma ka väikesed kollakaspruunid seened…
Liivpsatürell (Psathyrella ammophila, fotol kübaraga) ongi kõige levinum valge luite seen Eestis ja mõnel pool võib tema viljakehi leida tõesti massiliselt. Seene kübar on noorelt punakaspruun ja poolkerajas, hiljem kollakaspruun, laiuv, sile, 1-4 cm lai; jalg valkjas, pikk ja peenike. Eoslehekesed on noorelt hallikasbeeþid, kui eosed valmivad, siis tumepruunid. Kuivanud viljakehad meenutavad veidi põisadru tükikesi.
Kui rannas kasvab ka pajusid, võib nende lähedalt leida narmasnutte. Luidetel kasvab neid vähemalt 5 liiki, neist üks sagedasemaid ja hõlpsasti äratuntav tüse narmasnutt (Inocybe serotina, fotol) on suur ja lihakas. Kübar tavaliselt 2-4, vahel isegi kuni 6 cm lai, lame, tihedalt peenekiuline, servaosas mõnikord kollakaspruun, kuid vähemalt kühmjas keskkoht jääb alati valgeks. Eoslehekesed on piimaga kohvi värvi, tüse valkjas jalg sibulja alusega. Arvestades seda, et suurem osa narmasnutte on väga mürgised, võiks need küll seenesääsklastele jätta. Üsna sageli võib rannaluidetel näha ka veidi väiksemat soolaku-narmasnutti (I. halophila). Temagi kübar on pruunikaskollane, keskkohast sile, kuid servast tokerjas-vatjaskiuline; jalg tihti roosaka tooniga, vähemalt tipust valkjakirmeline. Noorte viljakehade asukohta reedab vaid väike liivakühm.
Omapärase välimuse tõttu on kergesti ära tuntav puguseente hulka kuuluv luite-tanuseen (Phallus hadriani, fotol). Eelmisel sügisel võis Pärnu rannas leida sadu selle seene igas vanuses viljakehi. Noor viljakeha on pehme lillakasroosa muna, mille all on paar juurejupitaolist risoidi ja sees kübar ning jalg. Hiljem kasvab valge käsnjas jalg poole päevaga täispikaks. Kärgja mustriga kübar kannab rohekat limast eostemassi, mis haiseb nii tugevasti, et isegi inimnina tunneb seda imalat, südant pööritama ajavat lehka mitme meetri tagant. Raipehaisu peale lendavad kohale kärbsed, kes end limaga kokku mäkerdavad, saades tahtmatult eoste levitajaiks.
Iidsetel aegadel on sellelt peletava lõhnaga seenelt loodetud avitajat… armuasjades.
Mõned valgete luidete seentest on väga haruldased. Näiteks liivliudik (Peziza ammophila, fotol ilma kübarata), mida on seni leitud vaid Pärnu lähistelt Valgerannast. Tema peaaegu üleni liiva mattunud viljakeha koosneb 3-5 cm pikkusest juurt meenutavast ebajalast ja 2-6 cm laiusest kahvatupruunist apoteetsiumist, mis algul on pallikujuline, siis ümara avaga tipuosas, hiljem kausikujuline, servad kolmnurkseteks hõlmadeks lõhenenud.
Katrin Jürgens
RAVIMSEENED
EESTI SEENESTIK (Toimetaja KUULO KALAMEES), CD versioon
EPMÜ ZBI, Tartu 2000, Lk. 353-356
Ravimseeni tuntakse maailmas võrdlemisi palju, suurem osa tuntud liike kuulub antibiootikume produtseerivate seente hulka. Ka haiguste raviks kasutatakse eeskätt laialdaselt antibiootikume, muid seente
toimeainete baasil saadavaid ravimeid on farmakoloogias seevastu kasutusele võetud veel üsna tagasihoidlikult. Eesti ametlikus ravimtaimede registris on ainult üks seeneliik - tungaltera, viimasest on käibel ka farmakoloogilised preparaadid. Raviomadustega pisiseente kohta on Eestis teave vähene, tuntud on leivapärm ning mitmed hallitusseente liigid. Ravimseente hulka kuuluvaid suurseente liike võib Eestis loendada kuni 150, 3/4 neist kuulub antibiootiliste omadustega seente hulka; siia kuuluvad paljud mittelehikulaadsete perekonnad, lehikseentest aga näiteks perekonnad servik, heinik, ebaheinik, võluheinik, kobarheinik, lehtrik, mütsik, kõrges,
lehtervahelik, tindik, vöödik, mampel, põldseen, napsik, värvik. Antibiootiliste omadustega puguseened Eestis kuuluvad perekondadesse vakkseen, tanuseen ja murukera. Euroopa rahvameditsiinis on leidnud kasutamist ligi 30 liiki suurseeni, Eestis kasutatakse vaid üksikuid neist, näiteks musta pässikut ja harilikku
tanuseent. Tuntumatest homöopaatilistest ravimseentest on Eestis levinumad punane ja roheline kärbseseen, saatana-kivipuravik, hiidmuna ja kirbe pilvik, allopaatilistest ravimseentest tuletael ja kasekäsn.
Allpool esitatakse valik Eestis levinud ravimseeni (aluseks Semerdžieva & Veselský (1986) raamat tšehhi
ravimseente kohta). Liigi nimetuse järel esitatud numbritel on järgmine tähendus: kasutamine rahvameditsiinis (1); kasutamine homöopaatias (2); kasutamine allopaatias (3); antibakteriaalsete (4),
antifungaalsete (5) ja antiviiruseliste (6) antibiootikumide produtsendid; tsütostaatikumide produtsendid (7); katsetega tõestatud antibiootiline aktiivsus haigusetekitajate (Bacillus subtilis, Escherichia coli ja Candida pseudotropicalis) vastu (8).
KOTTSEENED (ASCOMYCOTA)
Hirvepähklilaadsed (Elaphomycetales)
Teraline hirvepähkel (Elaphomyces granulatus) – 1
Eurootsialaadsed (Eurotiales)
Pintsehallik (Penicillium chrysogenum) – 1,3
Helekottseenelaadsed (Hypocreales)
Acremonium charticola (anamorf) – 3
Harilik tungaltera (Claviceps purpurea) – 1,2,3
Harilik kedristõlvik (Cordyceps militaris) – 1
Sarapuu-komuseen (Nectria coryli) – 8
Liudikulaadsed (Pezizales)
Verev karikseen (Sarcoscypha coccinea s.l.) – 1
Pärmkottseenelaadsed (Saccharomycetales)
Leiva-pärmkottseen (Saccharomyces cerevisiae) – 1,3
Süsikulaadsed (Xylariales)
Koorik-padjandsüsik (Hypoxylon multiforme) – 8
KANDSEENED (BASIDIOMYCOTA)
Ðampinjonilaadsed (Agaricales)
Aedðampinjon (Agaricus bisporus) – 1,4
Aruðampinjon (A. campestris) – 7
Mürkðampinjon (A. xanthoderma) – 4
Soomustindik (Coprinus comatus) – 8
Samet-ebaðampinjon (Leucoagaricus cretaceus) – 8
Kärbseseenelaadsed (Amanitales)
Punane kärbseseen (Amanita muscaria) – 2
Roheline kärbseseen (A. phalloides) – 2,7
Puravikulaadsed (Boletales)
Saatana-kivipuravik (Boletus satanas) – 2
Lehvikvahelik (Paxillus panuoides) – 8
Majavamm (Serpula lacrimans) – 8
Sapipuravik (Tylopilus felleus) – 7
Kukeseenelaadsed (Cantharellales)
Kimp-lambaseenik (Albatrellus confluens) – 4
Harilik lambaseenik (A. ovinus) – 4
Kährik (Sparassis crispa) – 5
Vöödikulaadsed (Cortinariales)
Mõrand-põldseen (Agrocybe molesta) – 4,8
Kevad-põldseen (A. praecox) – 8
Sinilamell-vöödik (Cortinarius delibutus) – 8
Haisev vöödik (C. traganus) – 4
Hübriid-tulinutt (Gymnopilus hybridus) – 8
Rõngas-tulinutt (G. spectabilis) – 8
Sälk-kollanutt (Hypholoma fasciculare) – 4
Tellispunane kollanutt (H. lateritium) – 8
Kelluk-sõnnikuseen (Panaeolus sphinctrinus) – 8
Roostekollane mampel (Pholiota aurivellus) – 8
Soomusmampel (Ph. squarrosa) – 8
Terav paljak (Psilocybe semilanceata) – 1,8
Pleekvärvik (Stropharia pseudocyanea) – 8
Talinigerik (Tubaria furfuracea) – 7
Punalehikulaadsed (Entolomatales)
Sõnnikuharmik (Clitopilus passeckerianus) – 4,6,8
Korallnarmikulaadsed (Hericiales)
Korallnarmik (Hericium coralloides) – 8
Taelikulaadsed (Hymenochaetales)
Must pässik (Inonotus obliquus) – 1,7
Tuletaelik (Phellinus igniarius s.l.) – 8
Murumunalaadsed (Lycoperdales)
Mustjas maamuna (Bovista nigrescens) – 1
Kott-murukarikas (Calvatia utriformis) – 1
Tanuseenelaadsed (Phallales)
Harilik tanuseen (Phallus impudicus) – 1,7,8
Napsikulaadsed (Pluteales)
Põdranapsik (Pluteus cervinus) – 8
Soomusnapsik (P. petasatus) – 8
Torikulaadsed (Polyporales)
Loorservik (P. dryinus) – 8
Austerservik (P. ostreatus) – 7,8
Kuldkülik (Phyllotopsis nidulans) – 8
Rõngasservik (Pleurotus calyptratus) – 8
Kopsservik (P. pulmonarius) – 8
Ripstorik (Polyporus ciliatus) – 8
Poorialaadsed (Poriales)
Lilla ebanahkis (Chondrostereum purpureum) – 4
Tammekakk (Daedalea quercina) – 8
Punakakk (Daedaleopsis confragosa) – 8
Tuletael (Fomes fomentarius) – 1,7
Kännupess (Fomitopsis pinicola) – 8
Jänesvaabik (Ganoderma applanatum) – 7,8
Lõhnav kõrbik (Gloeophyllum odoratum) – 8
Pruun kõrbik (G. sepiarium) – 4,5,8
Juurepess (Heterobasidion annosum) – 4,8
Vääveltorik (Laetiporus sulphureus) – 4,8
Kooriktarjak (Oxyporus corticola) – 4,5
Juurepruunik (Phaeolus schweinitzii) – 8
Radiaalvammik (Phlebia radiata) – 4
Kännuvammik (Ph. tremellosa) – 4,5,7
Kasekäsn (Piptoporus betulinus) – 1,4,7,8
Punapoorik (Pycnoporus cinnabarinus) – 4,8
Lõhislehik (Schizophyllum commune) – 8
Karvane nahkis (Stereum hirsutum) – 4
Pajutagel (Trametes suaveolens) – 1,2
Kirju tagel (Trametes versicolor) – 4
Pilvikulaadsed (Russulales)
Sooriisikas (Lactarius helvus) – 8
Piparriisikas (L. piperatus) – 1
Männiriisikas (L. rufus) – 4
Kirbe pilvik (Russula emetica) – 2
Murukeralaadsed (Sclerodermatales)
Harilik murukera (Scleroderma citrinum) – 8
Kõhrikulaadsed (Tremellales)
Kollane kõhrik (Tremella mesenterica) – 1
Heinikulaadsed (Tricholomatales)
Kevad-võluheinik (Calocybe gambosa) – 1,4,8
Talilehtrik (Clitocybe brumalis) – 4
Puidulehtrik (C. lignatilis) – 8
Udulehtrik (C. nebularis) – 4,7,8
Karvanööbik (Crinipellis scabella) – 4,7
Puidu-sametkõrges (Flammulina velutipes) – 1,4,5,7,8
Kirbe kõrges (Collybia peronata) – 4,8
Servikheinik (Hypsizygus ulmarius) – 7,8
Lilla ebaheinik (Lepista nuda) – 1,4
Hall ebaheinik (L. panaeola) – 8
Vagel-ebaheinik (L. saeva) – 8
Põld-ebaheinik (L. sordida) – 8
Valge lehtervahelik (Leucopaxillus candidus) – 4
Kriit-lehtervahelik (L. cerealis) – 4
Värviline lehtervahelik (L. compactus) – 8
Mõru lehtervahelik (L. gentianeus) – 8
Hiid-lehtervahelik (L. giganteus) – 4
Tüvi-kobarheinik (Lyophyllum fumosum) – 8
Oksanupik (Marasmiellus ramealis) – 4,5
Hermesnööbik (Marasmius alliaceus) – 4,7
Küüslauk-nööbik (M. scorodonius) – 4,8
Hiidkõrges (Megacollybia platyphylla) – 8
Oksa-roisknööbik (Micromphale foetidum) – 4
Kännumütsik (Mycena galericulata) – 8
Roosa mütsik (M. rosea) - 8
Laiguline mütsik (M. zephyra) – 5
Tigupanell (Panellus serotinus) – 8
Kuuse-käbikõrges (Strobilurus esculentus) – 4,5
Kibe käbikõrges (S. tenacellus) – 5,7
Tuviheinik (Tricholoma columbetta) – 8
Seepheinik (T. saponaceum) – 8
Trihholomell (Tricholomella constrictum) – 8
Juur-ebakõrges (Xerula radicata) – 5
K. Kalamees
Comments (0)
You don't have permission to comment on this page.