seente abcL
Puravikulised
Puravikulisi on ikka peetud headeks söögiseenteks. Pole mingeid kahtlusi ei hariliku kivipuraviku, haavapuraviku, suurema osa tatikute (näiteks liivtatik ja lambatatik) ning sametpuravike söödavuses. Kuid siiski tuleb välja, et leidub ka kahtlasi puravikulisi ja rohkem, kui varem arvati.
Seni on põhiliselt hoiatatud saatana-kivipuraviku eest, mis tugevaid mao- ja soolenähtudega mürgistusi võib põhjustada. Lisaks lasub sellel seenel kahtlus, et ta sisaldab hallutsinogeenset mürkainet – psilotsübiini. Kuid ka tamme-kivipuravikku, mida vahepeal heaks söögiseeneks peeti, tuleb lugeda mürgiste hulka kuuluvaks. Seen võib põhjustada mao- ja soolenähtudega mürgistusi ning pealegi sisaldab ta kopriini, mis alkoholiga koos annab mürgistuse.
Mao- ja soolenähtudega mürgistusi on põhjustanud ka sellised seened nagu mõhk-kivipuravik, punajalg-kivipuravik, pipartatik ja sapipuravik. Tinglikult söödavaks (mõnele inimesele võib halvasti mõjuda, ka kupatatult) loetakse võitatikut.
Mao- ja soolenähtusid põhjustavad mürkained lõhustuvad kupatamisel kõigis kivipuravikes. Seetõttu võib nii tamme-, mõhk- kui punajalg-kivipuravikku pärast kupatamist tarvitada.
Saatana- ja tamme-kivipuravikus leiduvaist psilotsübiinist ja kopriinist nii lahti ei saa. Saatana-kivipuravik jääb ohtlikult mürgiseks ka pärast kupatamist. Kupatatud tamme-kivipuravikke ei tohi süüa aga alkoholi kõrvale, ega ka enne või pärast napsitamist (joobe ajal).
Pipartatikut ja sapipuravikku ei paranda ka kupatamine.
Värvimiseks sobivad kasutada nii sametpuravikud, vanade kivipuravike torukeste kiht kui ka pipar-, lehma- ja liivtatik.
Välimuselt on haava- ja pomerantspurvik väga sarnased: mõlema kübar on põhivärvuselt kollakas-punakasoranž, tõsi küll, haavapuravikul tihti tellispunasem, pomerantspuravikul kollakasoranžim; mõlema seeneliha muutub katsumisel ja lõikepinnal aeglaselt lillakaks, hiljem mustjaks. Kindel eristustunnus on aga jalasoomuste värv: haavapuravikul on need noorelt puhasvalged, vanemalt kahvatu-roostepruunikad, pomerantspuravikul juba noorest peale jäävalt nõgimustad ja palju peenemad 6. Mõlemad liigid on Eestis väga sagedased tihti juba jaanipäevast alates, eriti aga juuli lõpupoolel ja augustis, leida võib neid veel oktoobriski. Nad kasvavad leht- ja segametsades, olles viimastes tõepoolest raskesti eristatavad.
Comments (0)
You don't have permission to comment on this page.