seente abcC
Vöödikud
Vöödikud kuuluvad maailma liigirikkaimate seeneperekondade hulka. Maailmas on neid 2000, Euroopas 800 ja Eestis seni teadaolevalt 80 liiki. Eestis on vöödikuid vähe uuritud. Tõenäoline liikide arv meil on 3 – 4 korda suurem.
Vöödiku perekonna kopsakamad liigid äratavad sageli tähelepanu. Nende seas on küllaltki meeldiva moega seeni, mis hoolimatu seenelise toidulauale võivad sattuda. Tasub teada, et häid söögiseeni on vöödikute seas vähe, küll aga leidub tõsiselt mürgiseid. Eluohtliku orellaniinimürgistuse võib saada just vöödikutest. Orellaniinimürgistust põhjustavad kollaselehine vöödik, kaneelvöödik, elegantvöödik, roostepruun vöödik, erekollane vöödik, kastanvöödik ja tore vöödik. Viimane neist esineb näiteks Soomes mõnel aastal suhteliselt sageli ja on seal raskeid mürgistusi põhjustanud. Tore- ja kastanvöödikut, mida ka Eestis on leitud, loetakse surmavalt mürgisteks seenteks.
Orellaniinimürgistuse korral järgnevad seente söömisele alguses vaid kerged mao ja soole ärritusnähud (need võivad ka puududa). Mõne päeva või ka alles paari nädala pärast aga tekivad neerukahjustused, mis ilmnevad väsimuse, isutuse, janu, peavalu, iivelduse ning lihaste ja liigeste valudena. Uriinieritus võib algul suureneda, siis väheneda või hoopis lakata. Tõsised neerukahjustused võivad lõppeda surmaga.
Paljud vöödikute liigid põhjustavad mao- ja soolenähtudega mürgistusi. Sellised on rõngasvöödik, punasoomusvöödik, kuldvöödik, mõru vöödik, verev vöödik, verkjas vöödik ja haisev vöödik.
Verev ja verkjas vöödik kuuluvad aga meie parimate värviseente hulka.
Heade söögiseente hulka kuuluvad limavöödik ja sinijalg-vöödik. Mõlemad on üleni paksult limased ja kasvavad peamiselt männikutes.
location: North America, Europe
edibility: Poisonous/Suspect
fungus colour: Violet or purple
normal size: 5-15cm
cap type: Convex to shield shaped
stem type: Bulbous base of stem
flesh: Mushroom has distinct or odd smell (non mushroomy)
spore colour: Rusty brown
habitat: Grows in woods, Grows on the ground
Cortinarius (Sericeocybe) traganus (Fr.) Fr. Liladidickfuss Cortinaire ą odeur de bouc Gassy Webcap Cap 4–12cm across, convex then expanded, pale lilaceous soon becoming pale ochraceous to rusty-pallid from the centre out, finely silky-scaly at first with velar remnants adhering to margin, later silky smooth. Stem 60–120 x 10–20mm (15–30mm at base), clavate-bulbous, lilaceous becoming white to ochraceous then rusty from base up, covered in patches of the lilaceous veil which discolour ochraceous; cortina lilaceous. Flesh yellowish buff in cap, marbled tawny in stem. Taste slightly bitter, smell often strongly sickly sweet. Gills pale ochre buff at first, later tawny to rusty. Spore print rust. Spores elliptic, rough, 8–10 x 5–6µ. Habitat pine woods. Season late summer to autumn. Rare but not infrequent in native Scottish pine woods. Edibility suspect -avoid. Distribution, America and Europe. In western north Am,erica this fungus is often named Cortinarius pyriodorus.
Cortinarius traganus is one of a thousand or more species of Cortinarius. The genus is characterized by a cobwebby veil that often disappears by maturity and a rusty-brown spore print. Few Cortinarius species are distinctive and several are deadly poisonous, so this is a good genus to learn to avoid if collecting for the table. Cortinarius traganus is one of the more distinctive corts with a faint to strong odor sometimes reminiscent of goats and sometimes of pears.
Comments (0)
You don't have permission to comment on this page.