seente abcC

harilik tungaltera(Claviceps purpurea)

---

Pisiseened taimehaiguste tekitajatena

Seened on eoste abil paljunevad, klorofüllita, heterotroofsed (kasutavad toiduks valmis orgaanilist ainet) organismid. Varem käsitleti neid taimeriigi ühe hõimkonnana, praegu eraldi eluslooduse riigina. Eri allikate järgi on seeni 50 – 300 tuhat liiki, Eestis vähemalt 2500. Metoodilistel kaalutlustel eristatakse makro- ja mikroseeni (pisiseeni).

Seente tähtsus looduses seisneb orgaanilise aine lagundamises. Inimese seisukohalt võetuna on see kas soovitav (mullateke, käärimisprotsessid) või ebasoovitav (puidumädanikud, hallitused, taimehaigused). Mõnedel taimedel esineb mükoriisa (seenjuur), see on moodustis, mis tekib seene ja kõrgema taime kooselu tagajärjel taime juurte läbipõimumisel seeneniidistikuga. Selline suhe on tuntud sümbiotrofismina – seen saab taimelt süsivesikuid, taim seenelt vett ja mineraalaineid. Sageli esineb see lehikseente ja puude vahel (kaseriisikad ja kased, männiriisikad ja männid).

Paljud pisiseened kutsuvad esile taimede haigestumise. Haiguse all mõistetakse kahjulikku füsioloogilist muutust taime organismis. See võib olla tingitud mitteparasitaarsetest faktoritest (saastumine, mingi aine puudus või liig, temperatuuri muutused jne.) või patogeenist. Patogeen on kahjustuse esilekutsuja, tavaliselt on selleks elusorganismid, peamiselt seened, bakterid, viirused, ka mükoplasma taolised organismid. Puudel ja põõsastel esinevatest haigustest tekitavad seened 97%. Mõnel puuliigil on leitud üle 100 liigi seeni (tammedel üle 400, männil 300). Mitmesugused putukad tekitavad samuti taimedele kahjustusi, mida on mõnikord raske eristada seenkahjustustest. Tavaliselt leiame sel puhul taimedelt putukate jäänuseid, ekskremente, näritud kohti, auke jne.

Seente vegetatiivkeha on mütseel e. seeneniidistik. Osal jahukasteliste liikidel tekib vananedes sekundaarne mütseel, sel juhul moodustuvad seeneniidistikul lühikesed harunemata paksukestalised tumedaks värvunud seeneniidid e. hüüfid (näiteks karusmarjal, roosil, kõrrelistel). Seeneniitide läbipõimumise ja tihenemise tagajärjel tekivad sklerootsiumid (seenemügarad), mis on teatud seentel puhke- või talvitusstaadiumiks (esinevad näiteks valgemädanikku ja hahkhallitust tekitavatel seentel). Taimehaigusi tekitavad seened jagunevad ekto- ja endogeenseteks vastavalt sellele, kas parasiidi mütseel areneb taime pinnal (näiteks kirmed) või taimekudede sees.

Paljunemine

Seentel eristatakse kolme paljunemise tüüpi:

vegetatiivne (oiidide, klamüdospooride, blastospooride abil). Seeneniidi nöördudes ja lagunedes tekivad üksikud korrapärase kujuga vegetatiivse paljunemise organid – oiidid. Soodsates tingimustes nad idanevad ja moodustavad uue seenniidistiku.

suguta (spooride e. eoste abil). Suguta paljunemine toimub eoste abil, mis tekivad siseselt (endogeenselt) või väliselt (eksogeenselt). Arenenumatel seentel (kottseened, teisseened) tekivad eosed lülieoskandjatel e. koniidikandjatel. Eoseid nimetatakse siis lülieosteks e. koniidideks. Parasiitseentel võivad tekkida erineva kujuga eoste mahutid, mida nimetatakse pükniidideks. Tavaliselt asuvad nad peremeestaime sees, välja ulatuvad vaid suudmed.

suguline (eoste abil). See on igal seenerühmal erinevalt kulgev keeruline protsess. Kott- ja kandseentel moodustuvad sugulisel paljunemisel viljakehad. Kottseentel tekivad kotteosed (askospoorid), mis asuvad lahtiselt seeneniidistikul või vastavates viljakehades (kleistoteetsium, periteetsium, apoteetsium). Kandseentel tekivad kandeosed (basidiospoorid) eoskandjatel e. basiididel.

Parasitism

Parasitism on eri liiki organismide toitumissuhe, mille puhul üks organism – parasiit – toitub teise organismi – peremehe – arvel. Peremeest võib kasutada ajutiselt või kogu elu vältel.

Patogeensed seened võib jagada kahte gruppi – ühed nakatavad absoluutselt terveid, elujõulisi, teised - nõrgenenud või juba kahjustunud taimi. Esimesel juhul on tegemist obligaatsete parasiitidega. Nad ei kasva saprobiontselt, neid ei saa kasvatada söötmel ja nad on kitsalt spetsialiseerunud oma peremehele (roostelised, jahukastelised). Obligaatsed saprobiondid seevastu on ainult saprobiontse eluviisiga, kasutades toiduks surnud orgaanilist ainet (mullaseened). Nende kahe rühma vahel esineb üleminekuid. On olemas fakultatiivsed parasiidid, kes toituvad tavaliselt saprobiontselt, kuid tingimuste muutudes võivad üle minna parasiitsele eluviisile (perek. Fusarium, Botrytis esindajad). Vastupidiselt on fakultatiivsed saprobiondid parasiitse eluviisiga, kuid teatud arengufaasis lähevad üle saprobiontsele eluviisile. Näiteks õunapuu-kärntõve tekitaja parasiteerib algul puu lehtedel, kotteosed arenevad mahavarisenud surnud lehtedel.

Parasiidi ja peremehe suhted saavutavad aja jooksul teatud tasakaalu, peremeest ei hävitata, ta nõrgeneb, kuid jätkab elutegevust, ka paljuneb.

Omad ja võõrad parasiidid

Seenparasiitide puhul tuleb arvestada nende päritolu. Kohaliku floora parasiidid on oma peremeestaimedega kohanenud. Uute, sissetoodud taimede puhul tuleb arvestada, et uues keskkonnas on nad vastuvõtlikumad ning sageli satuvad kohalike parasiitide rünnaku alla. Teiselt poolt on oht koos taimedega (ja taimeliikidega)sisse tuua uued parasiidid. Soodsates tingimustes võivad nad massiliselt paljuneda ning oma levikut laiendada.

Seened kui plastilised organismid reageerivad igale isegi tühisele muutusele väliskeskkonnas, muutes oma bioloogilisi omadusi sageli agressiivsuse ja uute rasside ilmumise suunas. See ongi põhjuseks, kui mingi aja pärast taimekaitseks kasutatud kemikaal enam ei mõju – välja on kujunenud uued resistentsed seenetüved, kes ei allu preparaadi toimele.

Nakatumine

Toitainete saamiseks peab parasiitseen tungima taime. Selleks on vajalik otsene kontakt, mille käigus raku sein või kutiikula lagundatakse ensüümidega või toimub mehhaaniline sissetung. Tavaliselt toimub nakatumine taime pinnal, eoste idanemiseks on vajalik vee olemasolu. Taime kui substraadi pinnal olevad ained (tolm, saasteained), võivad seene eoste idanemist pidurdada või kiirendada. Samal põhimõttel toimub paljude seenhaiguste tõrje kemikaalidega – keskkond muudetakse seenele ebasobivaks (näiteks tuhk muudab keskkonna leeliseliseks, see on vana tõrjeviis karusmarja-jahukaste puhul).)

Haigustunnused

Mõne aja pärast peale nakatumist muutuvad haiguse tunnused nähtavaks. Välised haigustunnused (sümptomid) võimaldavad panna esialgse diagnoosi, mida on vaja täpsustada mikroskoopilise uurimisega. Haigestuda võivad taime kõik organid.

Tähtsamad haigustunnused:

Laiksused. Enamasti esinevad taime lehtedel, vartel, viljadel normaalse värvuse kaotanud aladena. Laigud on tavaliselt kindlapiirilised, erineva suuruse ja kujuga.

Värvusemuutused. Tekivad siis, kui on häiritud assimillatsiooniprotsess ja kloroplastide normaalne funktsioneerimine. Sagedamini esineb kolletumine (kloroos).

Kirmed. Taimeosad on kaetud erinevat värvi (valkjas, hallikas, roosa, pruun, must) kihiga. Kirmed võivad olla kohevad või mõnel juhul vaevalt märgatavad, asuda lehtede üla- või alapoolel.

Pustulid. Pustulid on epidermi all moodustuvad eoste kogumikud. Epidermi lõhkemisel väljub pulbritaoline mass. Esinevad roostelistel.

Mädanikud. Mädanikud avalduvad üksikute taimeosade või –kudede lagunemises (tekitavad seened perekondadest Phytophtora, Rhizoctonia, Fusarium).

Kujumuutused. Võivad esineda mõnel organil või kogu taimel. Sagedamini esineb haiguslik liigkasv (pahad, nõialuuad, ploomi kott-tõbi).

Mumifitseerumised. Mumifitseeruvad viljad säilitavad oma kuju, muutuvad värvus ja sisemised koed.

Närbumised. Põhjuseks on taime veevarustuse häired, mis võivad olla tingitud seentest, bakteritest.

Defoliatsioonid. Lehtede enneaegse varisemise põhjuseks võivad olla ebasoodsate kasvutingimuste kõrval patogeensed seened (kirsside, sõstarde lehevarisemistõbi).

Kummivoolused. Luuviljalistel tekitavad kummivoolust ainevahetushäired ja seened.

Haiguste levik ja tõrje.

Haigused levivad istutusmaterjaliga, seemnetega, nakatunud mullaga. Seene eosed levivad õhuvooludega, koos vihma- ja kasteveetilkadega suurte vahemaade taha. On teada näiteks kõrrerooste tekitaja Puccinia graminise eoste levik 650 km kaugusele.

Lootusetult haiged taimed tuleksid hävitada ning asendada haiguskindlamatega. Keemilist tõrjet tuleks püüda vältida, eriti koduaias. Kuna paljud parasiitseened talvituvad taimejäänustel, siis on haigete taimede ja varisenud lehtede hävitamine samuti üks tõrjevõte.

Kasulikkus ja kahjulikkus

Sügiskirevatel vahtralehtedel on sageli näha kollase rõngaga ümbritsetud kõrgemad ümmarguse kujuga mustad laigud, mida tekitab seen Rhytisma acerinum. Seen taime ei kahjusta, kuna ilmub alles vegetatsiooniperioodi lõpus ja teda peetakse isegi dekoratiivseks. Linnas saastunud õhus seen puudub, kuna ta on saastumise suhtes väga tundlik (teda peetakse puhta õhu indikaatoriks). Sama kehtib paju-pigilaiksuse Rhytisma salicinum kohta, kuid seen pole nii levinud.

Levinumad taimehaigused

(See osa loengust toimub koos näitliku herbaarmaterjali demonstreerimisega, mida varieeritakse vastavalt publikule ja võimalustele. Järgnev on lühikonspekt.)

Meil levinumad ja rohkem kahju tekitavad taimedele roostelised ja jahukastelised seened, samuti mitmed laiksusi tekitavad teisseened.

Roosteliste seente puhul tekivad haigestunud kohtadele (tavaliselt leht, vars) erineva kuju ja suurusega "padjakesed" (pustulid). Epidermi katkiminekul paisatakse välja hulga eoseid roostese pulbri näol. Roosteliste elutsükkel on keeruline, esinevad 5 tüüpi eosed (kevad-, suvi-, talieosed, basidiospoorid, püknospoorid), paljudel toimub peremeestaimede vahetus (erinevad arengujärgud arenevad erinevatel taimeliikidel: männi-okkarooste vaheperemeestaimedeks on kellukad, härgheinad, männi-pigiroostel – haab). Mõnel juhul ei soovitata teatud taimeliike koos kasvatada: kõrrerooste (tekitaja Puccinia graminis) vaheperemeestaimedeks on harilik ja amuuri kukerpuu (Berberis vulgaris ja B amurensis), neid tuleks haljastuses vältida. Kõrrerooste kahjustab rukist, tali-ja suvinisu, kaera, vähem otra. Põhja ja Lääne-Eestis, kus on rohkem kukerpuid, esineb haigust rohkem. Kukerpuu nakatab peamiselt looduslikke kõrrelisi (harilik orashein), nendelt levib nakkus omakorda teraviljadele.

Roosteseene Cronartium ribicola tugeva kahjustuse korral varisevad sõstarde lehed.

Tavaline on kase-rooste (tekitaja Melampsoridium betulinum ) esinemine, eriti massiliselt sookase lehtedel.

Jahukasteliste seente puhul tekib taime lehtedele või vartele hele jahujas kirme, mis võib mõnikord olla raskesti märgatav. Massilise esinemise korral on jahukaste kaugelt äratuntav (tammel, vahtral, saialilledel, floksidel). Tamme lehed võivad tugeva kahjustuse korral kevadel hävida, sageli kaasneb putukkahjustus. Uued noored lehed on veelgi vastuvõtlikumad ja nii haigus süveneb.

Ohtlikud on lehevarisemist põhjustavad seened. Kirssidel on selleks seen Coccomyces hiemalis. Rooside lehti kahjustab tahmlaiksus (tekitaja Diplocarpon rosae), paplitel on mitut liiki roosteseeni ja papli-pruunlaiksus (tekitaja Marssonina populi). Eriti palju kahjustusi esines 1985.a. külmale talvele järgnenud aastatel. Sõstardel tekitab lehevarisemistõbe seen Drepanopeziza ribis.

Sageli, eriti linnades, on puude ja põõsaste lehed kaetud musta kihiga, mida seostatakse õhu saastumisega. Tegemist on hoopis tahmtõvega, mida ei peeta otseselt seenhaiguseks. Nimelt on lehtedel massiliselt esinevate putukate (lehetäid) eritised magusad ning nendel arenevad saprobiontsed seened ning teised mikroorganismid. Kihti saab lehtedelt kergesti maha pühkida, parasiitseente puhul see ei õnnestu. Taimede elutegevust häirib õhulõhede osaline sulgumine tekkinud kihi tõttu.**