Kärbseseente ja üldse meie seente seas kõige ohtlikumad on valge ja roheline kärbseseen. Kõigist surmaga lõppenud mürgistustest 90% on põhjustatud nende liikide poolt. Võimalik on isegi mürkainete imendumine naha kaudu (on juhtunud laboratooriumis). Valget kärbseseent on ära vahetatud söödavate šampinjonide ja kitsemamplitega. Roheline kärbseseen võib saada üles korjatud rohelist värvi pilviku pähe.

Valge- ja rohelise kärbseseene põhjustatud amanitiini-falloidiini mürgistusele on iseloomulik pikk peiteaeg (12-24 t. ja enamgi). Esimesteks sümptomiteks on iiveldus, kõhuvalu ja –lahtisus, võimalik on šokiseisund. Näilisele paranemisele järgnevad rasked maksakahjustused, verehüübivushäired, neerupuudulikkus, teadvushäired ja ravimatuse korral surm.

Punane ja panter-kärbseseen põhjustavad nn. mükoatropiini mürgistuse. Mürgistusnähud ilmnevad juba mõni minut või paar-kolm tundi pärast seente söömist. Mürkained mõjuvad närvisüsteemile, nad on hallutsinogeenid. Mürgistus võib muutuda eluohtlikuks, kui tekivad südame rütmihäired, krambid ja südameseisak.

Ka meie ülejäänud kärbseseened tuleb lugeda mürgisteks. Varasemas kirjanduses on roosat ja rõngata kärbseseent peetud söödavateks. Tänastel andmetel põhjustavad aga need mao- ja soolenähtudega piirduvaid seenemürgistusi. Needki võivad osutuda eluohtlikeks, eriti lastele. Inimesele kahjulikke ühendeid sisaldavad ka kollane ja pruun kärbseseen.

Vaid roosa, rõngata, hall, loor- ja oranž kärbseseen kaotavad oma mürgisuse kupatamisel. Valge ja roheline kärbseseen, nagu ka enamik teisi kärbseseeni, jäävad mürgisteks ka pärast kupatamist!