seente abcC
kukeseen (Cantaharelleus cibarius)
Tunnused. Kübar 3-10 cm, rebukollane, mõnikord kahvatukollane, algul kergelt kumer, hiljem lehtrikujuline, paksult lihakas, alusküljelt kaetud eoslehekesetaoliste tugevate voltidega; jalg kollane aluselt ahenev; seeneliha kahvatukollane, iseloomuliku tugeva puuviljalõhnaga, toorelt kibeda maitsega
Kasvukoht: igasugustes metsades, arvukamalt männi-segametsades
Esinemisaeg: juunist novembrini
Tavaline kõikjal Eestis, kohati massiline.
Harilik kukeseen on üks neid söögiseeni, mida iga seeneline eksimatult ära tunneb. Metsas leida ei ole aga teda igakord sugugi lihtne, sest tihti, eriti kuivemate ilmadega, jäävad kukeseened sambla alla peitu, nii et vaid väike osa kübaraserva välja paistab. Kui aga üks kukeseen leitud, tasub tema ümbert hoolikalt otsida, sest tavaliselt kasvavad kukeseened pesakonniti. Vaid püsivalt vihmaste sügisilmadega kerkivad kukeseente kollased lehtrid sambla kohale ja torkavad juba kaugelt silma. Harilik kukeseen on alati kuulunud nende seente hulka, keda metsa maha ei jäeta, kuid viimastel aastatel on ta muutunud meil kõige populaarsemaks korjamisseeneks. Seenesõpru võlub tema iseloomulik vürtsikas maitse ja teda on hea korjata ka seepärast, et ta peaaegu kunagi ei ussita. Kukeseene populaarsus turuseenena ahvatleb teda kunstlikult kasvatama, aga katsed selles suunas pole vilja kandnud ja jäävadki lootusetuks, sest kukeseen kasvab ainult sümbioosis puudega, moodustades nende juurtega mükoriisa.
KASUTATUD KIRJANDUS
*Eesti elusloodus
*http://luup.postimees.ee/luup/98/16/teadus2.htm
Lihaka ja kõigile hästi tuntud hariliku kukeseene kõrval tasub ära õppida tema tagasihoidlikum perekonnakaaslane - lehter-kukeseen. See seen on väga hinnatud meie põhjanaabrite poolt (soomlaste suppilovahvero) ning tasapisi kogub populaarsust ka Eestimaal.
Säravkollaste eoslehekestega kuld-kukeseenik võib esmapilgul ära petta. Lähemal vaatlemisel tuleb aga ilmsiks, et kübara all on tõesti eoslehekesed ja mitte voldid, nagu kukeseenel. Söödav on temagi, kuid siiski vaid tinglikult, s.t. eriti suuremates kogustes tarbituna võib ta mõnel inimesel esile kutsuda kerge mao- ja soolenähtudega mürgistuse.
Timpnarmik meenutab samuti mõnevõrra kukeseent, kuid kübara all kannab ta nimele sobivalt narmaid. Noored viljakehad on kupatamata kasutatavad ja heamaitselised. Vanemad võivad valmistada pettumuse.
Syst. Mycol. 1: 318. 1821.
Common Name: Chanterelle, Yellow Chanterelle
Pileus
Cap 3-11 cm broad, peg to vase-shaped, the disc frequently depressed but not funnelform; margin incurved, wavy, in age decurved, plane, to upturned; surface smooth or with appressed hairs, dry, yellow to golden-yellow, fading in age; flesh yellowish, thick, firm; odor faintly fruity, taste mild.
Lamellae
Gills reduced to ridges, decurrent, forking, often cross-veined or anastomosing, colored like the cap or lighter.
Stipe
Stipe 2-9 cm long, 0.5-3.5 cm thick, tapering to a narrowed base; surface dry, smooth, concolorous or lighter than the cap.
Spores
Spores 8-11 x 4-5.5 µm, elliptical, smooth; spore print pale yellow.
Habitat
Gregarious, clustered, or in fairy-rings, under Quercus agrifolia (Coast Liveoak), less commonly with Lithocarpus densiflorus (Tanbark oak) and Umbellularia californica (California Bay); fruiting from fall to early spring; occasionally along the coast in late summer from fog drip.
Edibility
Edible and choice; keeps well, and is seldom infested with fly larva.
Comments
This much sought-after edible is recognized by a fleshy, yellow, vase-shaped, fruiting body, wavy margin, and shallow, ridge-like gills that are conspicuously decurrent. Unfortunately for mycophagists, it often grows well protected in a thick understory of Toxicodendron diversilobum (Poison Oak). Collectors should be aware that other yellow mushrooms are occasionally mistaken for the chanterelle, notably Hygrophoropsis aurantiaca (False Chanterelle), Ompahlotus olivascens (Jack O'Lantern Fungus), and Gomphus floccosus (Wooly Chanterelle). Hygrophoropsis aurantiaca is a less fleshy, buff to orangish, probably edible species that grows on rotting wood or wood chips; an important field character is its dichotomously branched, brightly colored, true gills. Omphalotus olivascens, a toxic species, usually has an eccentric stipe, a yellowish-olive color, true gills, and grows either on rotting wood or at the base of hardwoods. Gomphus floccosus is a chanterelle relative which can cause stomach upsets. It also has a vase-like shape, but can be distinguished by a cap which has a hollow center surrounded by orange scales. Also in the S. F. Bay Area is Cantharellus subalbidus, an excellent edible species that differs from C. cibarius in being pallid to almost white in color and having white spores.
.jpg){kind=link}
Comments (0)
You don't have permission to comment on this page.