seente abcC
pipartatik (Chalciporus piperatus)рус. перцовка
On väike ja piparkibe seen, mis süüa ei sünni, kuid värvimiseks on ta puravikuliste seas parim. Puuduseks vaid see, et tavaliselt teda korraga palju ei leia. Kasvab männi-okas- ja -segametsades. Saab erksaid kollaseid ja oranže toone.
Puravikulisi on ikka peetud headeks söögiseenteks. Pole mingeid kahtlusi ei hariliku kivipuraviku, haavapuraviku, suurema osa tatikute (näiteks liivtatik ja lambatatik) ning sametpuravike söödavuses. Kuid siiski tuleb välja, et leidub ka kahtlasi puravikulisi ja rohkem, kui varem arvati.
Seni on põhiliselt hoiatatud saatana-kivipuraviku eest, mis tugevaid mao- ja soolenähtudega mürgistusi võib põhjustada. Lisaks lasub sellel seenel kahtlus, et ta sisaldab hallutsinogeenset mürkainet – psilotsübiini. Kuid ka tamme-kivipuravikku, mida vahepeal heaks söögiseeneks peeti, tuleb lugeda mürgiste hulka kuuluvaks. Seen võib põhjustada mao- ja soolenähtudega mürgistusi ning pealegi sisaldab ta kopriini, mis alkoholiga koos annab mürgistuse.
Mao- ja soolenähtudega mürgistusi on põhjustanud ka sellised seened nagu mõhk-kivipuravik, punajalg-kivipuravik, pipartatik ja sapipuravik. Tinglikult söödavaks (mõnele inimesele võib halvasti mõjuda, ka kupatatult) loetakse võitatikut.
Mao- ja soolenähtusid põhjustavad mürkained lõhustuvad kupatamisel kõigis kivipuravikes. Seetõttu võib nii tamme-, mõhk- kui punajalg-kivipuravikku pärast kupatamist tarvitada.
Saatana- ja tamme-kivipuravikus leiduvaist psilotsübiinist ja kopriinist nii lahti ei saa. Saatana-kivipuravik jääb ohtlikult mürgiseks ka pärast kupatamist. Kupatatud tamme-kivipuravikke ei tohi süüa aga alkoholi kõrvale, ega ka enne või pärast napsitamist (joobe ajal).
Pipartatikut ja sapipuravikku ei paranda ka kupatamine.
Värvimiseks sobivad kasutada nii sametpuravikud, vanade kivipuravike torukeste kiht kui ka liiv-, lehma- ja pipartatik.
(Photo: © Fred Stevens)
Chalciporus piperatus (Fries) Bataille
Bolets, p. 19. 1908.
Common Name: Peppery Bolete
Synonym: Boletus piperatus Fries
Pileus
Cap 2-7 cm broad, convex, becoming broadly convex, nearly plane in age; margin at first slightly incurved, then decurved, occasionally wavy at maturity; surface sticky when moist, soon dry, smooth to matted tomentose or faintly fibrillose, especially at the margin; color: rusty-brown to vinaceous-brown over a yellowish-brown background, fading in age to ochraceous-brown; flesh moderately thick, yellowish-buff, darkening to cinnamon-brown when injured; odor harsh, similar to Suillus pungens; taste peppery.
Hymenophore
Pores very fine when young, 1-2/mm at maturity, angular, rusty to vinaceous-brown, cinnamon-brown in age, darkening slightly when bruised; tubes 3-7 mm long, dull yellow-brown to cinnamon-brown, adnate to depressed in attachment, usually running a short distance down the stipe.
Stipe
Stipe 2-4 cm long, 0.5-2 cm thick, solid, slender, straight, equal or tapering slightly at the base; surface colored like the cap, i.e. tinged vinaceous to cinnamon brown over a yellowish ground color, the base entirely yellow with adhering yellow mycelium; flesh buff-brown except yellow at the base, darkening slightly when injured; veil absent.
Spores
Spores 6.5-10 x 3-4 µm, smooth, subfusoid (spindle-shaped); spore print brown.
Habitat
Solitary to scattered under pines; fruiting in late summer from fog drip or in watered areas, also after the fall rains.
Edibility
Caution advised; untried locally. The peppery taste is said to disappear when cooked.
Comments
Chalciporus piperatus is one our smallest and least common boletes. In our area it's associated with pines, especially Monterey pine (Pinus radiata), often fruiting at the same time as Boletus edulis, but like the latter seldom in large numbers. It is characterized by a rusty-brown to vinaceous-brown cap which fades to dull yellow-brown and a leggy stipe colored like the cap except for a yellow base and adhering yellow mycelium. As the species name implies, it has a distinctly peppery taste.**
Comments (0)
You don't have permission to comment on this page.