| 
  • If you are citizen of an European Union member nation, you may not use this service unless you are at least 16 years old.

  • You already know Dokkio is an AI-powered assistant to organize & manage your digital files & messages. Very soon, Dokkio will support Outlook as well as One Drive. Check it out today!

View
 

sametvahelik

Page history last edited by PBworks 17 years, 3 months ago

seente abcP



sametvahelik (Paxillus atrotomentosus)

Paxillus atrotomentosus

Kasvab meil sageli okas- ja segametsades okaspuukändudel. On suurepärane värviseen. Olenevalt menetlusest (seente keetmisaeg, värvileeme pH, jne) saab rohekaid või lillakaid toone.

 


Seentega värvimine

 

 

Taimedega on villu, lõngu, kangaid jm värvitud juba aastatuhandeid. Seentega värvimisel pikk ajalugu ja põlvest põlve edasiantavad traditsioonid peaaegu puuduvad.

 

Ainus Euroopas laiemalt tuntud seen, mida teadaolevalt just värvimiseks kasutati, on Eestimaalgi harva esinev murumunade sugulane värv-hernesseen. Värv-hernesseent kasutati Böömimaal suppide maitsestamiseks ja neile värvi andmiseks ning Prantsusmaal ja Itaalias villaste kangaste värvimiseks. Veel on teada, et XVIII saj.-l värviti Rootsimaal kollaseks ka kuuseriisikaga ja arvatavasti saadi värvi tuletaelastki. Teise maailmasõja ajal Prantsusmaal tehtud uurimus lisas veel kakaopruuniku, samet- ja tavavaheliku ning mõned hallitusseened.

 

Juhuslikke katsetusi muidugi on olnud nii meil kui mujal. Paraku märkimisväärsete tulemusteta.

 

Tõsiselt hakati asjaga tegelema alles pärast seda, kui Miriam Rice 1974. a. Kalifornias kirjutas raamatu “Proovigem seentega värvida” (“Let’s Try Mushrooms for Color”). 1980.a. järgnes juba mahukam trükis “Seentega värvimine” (“Mushrooms for Color”) ning samal aastal pandi USA-s üles ka esimene seentega värvitud tekstiilide näitus. Tänaseks on jõutud korraldada juba 11 rahvusvahelist seentega värvimisele pühendatud sümpoosioni. Viimane neist toimus 2003 aasta juulis Lääne-Austraalias Denmarkis. Kokku on tuldud veel Rootsis, Soomes, Taanis, Norras, Šotimaal ja kahel korral USA-s Kalifornias. (Lisainformatsiooni võib saada 1999. aastal loodud rahvusvahelise föderatsiooni “Seened ja kiudaine” (International Federation of Fungi and Fibre) kodulehelt http://www.sonic.net/~dbeebee/IFFF.htm)

 

Euroopa värviseeni uurisid ja neid käsitleva raamatu kirjutasid Carla ja Eric Sundströmid. 1982. aastal ilmus Rootsis nende raamat “Värvi seentega”. Seda on tõlgitud nii soome kui saksa keelde. Hiljem on, eelkõige just Skandinaaviamaades, seentega värvimisest veel mitu raamatut kirjutatud.

 

Kõige agaramad värvijad, ameeriklaste kõrval, tunduvadki olevat skandinaavlased. 1990. aastal näiteks suutis grupp Soome käsitöömeistreid ja tekstiilikunstnikke (19 inimest) panna kokku suure seentega värvitud tekstiilide näituse, mis viis kuud mööda Soomet ringi rändas ning seenevärvidele veel palju austajaid juurde tõi.

 

Eestimaa seenemets pole naabrite omast vaesem, häid värviseeni leidub meilgi. Miks mitte neid siis kasutada?!

 

 

MIKS ON HEA KASUTADA VÄRVIMISEKS

JUST SEENI?

 

 

Noppides seene viljakehi ei kahjusta sa seent, mis seeneniidistiku näol pinnases peidus on. (Võrdle värvimiseks kasutatavate juurte kogumisega.)

Paljud värviseened sisaldavad värvaineid tunduvalt rohkem kui taimed. Seeni kulub vähem.

Värvimiseks saab ära kasutada ka sellised seened, mis on ussitanud ja söömiseks liiga vanad.

Paljud värviseened on mittesöödavad või nõrgalt mürgised liigid, mis muidu jääksid vaid seeneusside roaks.

Sarnaselt samblikele saab paljude seentega värvida ka peitsimata.

Mitmeaastased puitu lagundavad seened - torikud jt - annavad võimaluse hankida värvimaterjali läbi aasta.

Sellist tähtsat värvi nagu punane on palju lihtsam saada seentest kui taimedest.

 

 

MIDA TARVIS LÄHEB?

 

 

Värviseened (värsked, külmutatud või kuivatatud). Hästi annavad värvi just vanad seened, võivad olla ussitanud. Metsakõdust ja prahist peavad olema puhastatud.

Värvitav materjal. Tasub katsetada villa ja villase- või siidlõngaga. Puuvillane ja linane kui taimsed kiudained ning sünteetiline lõng vajavad erikäsitlust. Tulemus ei pruugi rahuldada.

Vesi. Puhas ja võimalikult pehme. Kare ja klooritatud vesi võib tulemust mõjutada.

Veetermomeeter.

Värvimisnõu. Piisavalt suur, roostevabast terasest või emailitud.

Majapidamiskaal lõnga ja seente kaalumiseks.

Tundlik kaal (näiteks apteegikaal) kemikaalide kaalumiseks. Kui seda pole võib arvestada, et teelusikatäis kemikaali kaalub umbes 5 grammi ja supilusikatäis 15 grammi.

Kemikaalid. Peitsid: maarjajää, tinakloriid, vaskvitriol, raudvitriol. Lisaks veel viinakivi - muudab värvid erksamaks, glaubrisool - takistab tumedate värvide laiguliseks muutumist. Nuuskpiiritus - vajalik torikuliste värvainete lahustamiseks ning ka teiste seente värvileemele lisatuna annab uusi värvivõimalusi. Äädikas - aitab suurendada värvide pesukindlust.

Puukepid segamise ja lõngade tõstmise jaoks.

Pehmetoimeline pesuvahend lõngade pesemiseks enne värvimist.

 

 

KUIDAS TOIMIDA?

 

 

Seente kogumine. Seenele minnes võta kaasa lisaks korvile (söögiseente jaoks) ka plastikaatkotte, kuhu on hea värviseeni liigiti korjata. Puhasta seened kohe.

Seente säilitamine. Kui ei ole võimalik kohe värvima asuda pane värviseened (liigid eraldi, nimi juures) sügavkülmikusse või kuivata nad soojas kohas. Lihakamad seened lõika enne kuivatamist viiludeks.

Lõnga ettevalmistamine. Enne värvimist pese lõng pehme pesuvahendiga. Nii pestes, peitsides kui värvides tõsta ja langeta temperatuuri aeglaselt - lõng vanub vähem.

Peitsimine. Peitsimine suurendab värvi kinnitumist lõngale, parandab pesu- ja valguskindlust. Erinevaid peitsaineid kasutades saad ühe seeneliigiga värvida mitu värvi.

Seentega värvimisel kasutatavad peitsainete kombinatsioonid (100 g kuiva lõnga kohta) ja nende üldkasutatavad tingmärgid on: MAARJAPEITS ●

 

25 g maarjajääd

10 g viinakivi

TINAPEITS ●●●

 

3 g tinakloriidi

20 g viinakivi

VASEPEITS ●●●●

 

10 g vaskvitrioli

RAUAPEITS ●●●●●

 

5 - 10 g raudvitrioli

5 g viinakivi

30 g glaubrisoola

 

Ära jääb kahe täpiga märgistatud peits kuna kaaliumdikromaati, millele see algselt määratud oli, enam ei kasutata (mürgisuse, vähki ja allergiat põhjustava toime tõttu). Tänapäeval kasutatakse põhiliselt maarja- ja rauapeitsi, kui kõige ohutumaid ja loodussõbralikumaid. Tühja ringiga ( ○ ) tähistatakse peitsimata värvitud lõnga.

Peitsaine(d) lahusta leiges vees. Tõsta lahuse temperatuuri kuni 40 - 50° , siis pane vette eelnevalt märjaks kastetud ja veidi soojendatud lõng. Peitsimislahuse temperatuuri tõsta aeglaselt 90°-ni. Keemist väldi. Temperatuuri hoia tund aega. Seejärel pigista lõnga ettevaatlikult ja pane kuivama (nõrguma).

Värvileeme keetmine. 100 g lõnga kohta arvesta 0,5 - 3 kg värskeid seeni (seente hulk oleneb liigist aga ka soovitavast värvitugevusest). Kuivatatud seeni läheb palju vähem. Torikulisi keetes lisa kindlasti veidi nuuskpiiritust, muidu värvaine ei lahustu.

Pane seened vette ja aja keema. Keeda umbes tund aega. Leeme võid kurnata, kuid võid värvida ka koos seentega. Jahuta.

Lõnga värvimine. Varem peitsitud lõng kasta märjaks ja aseta jahtunud värvileende. Lahuse temperatuuri tõsta aeglaselt 90°-ni. Hoia nii tund aega. Lisades ammoniaagi lahust võib värvimislahuse pH tõsta 10-ni, mis võimaldab uusi toone. Värvi ühtlasemaks kinnitumiseks sega lõnga värvileemes. Aeg-ajalt kontrolli värvi tugevust lõngal. Kui tundub, et värv kipub liiga tumedaks muutuma, tõsta lõng ümber puhtasse 90°-sesse vette. Seal hoia seda kuni tund täis saab.

Lõnga loputamine ja kuivatamine. Loputusvee temperatuuri alanda järkjärgult. Esimesse loputusvette (eriti vöödikutega värvides) lisa veidi äädikat.

Kuivata lõng õhurikkas otsese päikese eest varjatud paigas.


Paxillus atrotomentosus

 

( Basidiomycetes > Agaricales > Paxillaceae > Paxillus . . . )

 

by Michael Kuo

 

Here is a truly beautiful and distinctive mushroom. Found on conifer stumps throughout northern North America, Paxillus atrotomentosus is easily recognized by its habitat, its gills, which run down the stem, and its velvety, dark brown to black stem.

 

Though it looks appetizing, Paxillus atrotomentosus should not be eaten. Its very close relative, Paxillus involutus, is poisonous and has caused, according to David Arora (1986), "the one recorded instance of a bonafide mycologist dying of mushroom-poisoning" (478).

 

Description:

 

Ecology: Saprobic; growing alone or in groups, sometimes in clusters; on conifer stumps or living conifers--also on Madrone; northern North America; summer and fall.

 

Cap: 4-15 cm; convex, becoming flat or vase-shaped; dry; velvety or finely hairy; yellow brown to reddish brown, becoming dark brown in age; the margin inrolled at first.

 

Gills: Running down the stem; close or crowded; pale to tan or yellowish tan; frequently forked or with cross-veins near the stem.

 

Stem: 2-12 cm long; 1-3 cm thick; frequently off-central or even lateral; thick and sturdy; pale near the apex, but covered with velvety brown to blackish brown fuzz below.

 

Flesh: Thick and firm; pale to ochre.

 

Odor: Not distinctive.

 

Spore Print: Yellowish to brownish.

 

Microscopic Features: Spores 5-6.5 x 3-4.5 µ; smooth; elliptical; dextrinoid.

Comments (0)

You don't have permission to comment on this page.